Meie perre saabus mitteoodatud külaline- noroviirus. Üks selliseid viiruseid, mida oma vaenlasele ka ei sooviks, nagu öeldakse. Mis viirus see on ning kuidas toimida?
PS! Ma ei ole arst! Iga haiguslugu kulgeb erinevalt ning selle tõttu tuleks esimese asjana, muret tundes, pöörduda oma perearsti poole. Mina räägin oma kogemusest selle haigusega ning oma arsti soovitustest.
Kõigepealt veidi sellest viirusest. Tegemist on viirusega, mis on tuntud kui talvine oksetõbi ja see on väga nakkav. Tavalised haigusnähud on iiveldus, oksendamine, kõhuvalu ja -lahtisus. Mõnikord esineb väike palavik, üldine väsimustunne, lihasvalu, külmavärinad. Haigus algab tavaliselt järsult ning kestab üldiselt 24-48 tundi. Viirus levib halva hügieeni korral väga kiiresti. Oluline on käsi hoolega pesta ning vältida kontakti haige inimesega. Roe ja okse on viiruse levitajad. Viirust ei ole võimalik ravida ning selle vastu ei teki immuunsust pärast läbipõdemist. Allikas ja rohkem infot: www.terviseamet.ee.
Meie haigus algas nii.. Esmaspäeva hommik ei reetnud veel kellelegi, et viirus meid peagi tabab. Alles siis kui härra töölt saabus, kurtis ta kõhuvalu üle. Mitme tunni jooksul see vaid süvenes, kuni lõpuks pidi ta kiirelt vetsu saama. Ja ikka uuesti ja uuesti ja uuesti. Lisaks kõhuvalule tundis ta end nõrgalt, lihased ja nahk nö valutasid/olid hellad. Tekke olin talle peale kuhjanud mitu, sest kurtis külma üle. Ta oligi koguaeg voodis ja magas, kui just vestus ei istunud. Alles kolmapäeval hakkas asi taanduma.
Ja selle samal päeval jõudiski järg preili juurde. 🙁 Ta oksendas kõik söögi välja, mis õhtuks sõi. Oksendas kuni kella neljani hommikul kokku 10 korda. Mina peale seda enam oma toast midagi ei kuulnud, sest väsimus oli selleks ajaks oma töö teinud. Aga väga rohkem ei oksendanudki.
Olemuselt oli ta veidi loid. Eks öö oli raske ja pooleldi uneta. Süüa ei tahtnud väga midagi, juua aga küll. Kõik tundus minevat hästi, kuniks veidi enne kahteteist sain kõne, et ta oksendas jälle. Kaido hilisem selgitus sellest, kuidas ta püüdis diivanit oksest päästa, oli veidi koomiline ette kujutada. Istusid ja vaatasid multifilmi, kui preili kurtis, et kõht teeb liiga. Mõne hetke pärast ta juba köhatas paar korda ja selle järgi sai(me) aru, et kohe ilmselt oksendabki. No Kaido siis tõusis kiirelt istukile, haaras Eliise sülle, kuidagi jalgade peale endale ja suunas keha ning näo maa suunas. Okset muidugi pritsis siia ja sinna natuke ikka, aga diivan sai siiski sellest haisurünnakust päästetud. Veidi rõve, ma tean, aga sedasi see oli. 😀 Igaljuhul oli peale seda jälle kõik hästi. Vähemalt 1 päev.. Kuniks emme tegi järgmisel päeval, ehk reede lõunal, ühe saatusliku vea. Laps sai natuke juustu ja piima, KUIGI ma teadsin, et piimatooteid ei tohi selle ajal tarbida. No 30 tundi oli viimasest toiduväljutamisest möödas ja ma rumal arvasin, et ehk ei juhtu sellest kahest ampsust midagi. Arvake uuesti, juhtub küll! Nii ta siis jorises lõunaune ajal paar korda ja peale ärkamist kurtis jälle kõhuvalu ning palus oma kõhtu silitada. Lõpuks õhtuks sai ta jälle vaevast lahti. Öö oli tavaline ja nädalavahetus ka.
Aga et kaks ilma kolmandata ei jää, oli minu kord see tee läbi käia. Topelt! Ehk siis Kaido pluss Eliise kannatused võrdub Ege kannatused. 😀 Põdesin mõlemad asjad läbi reede õhtul. Mul oli samuti nõrk olla, kere/nahk veidi hell, külmavärinad. Laupäeva päeval oli veel nõrk olla, aga õhtuks oli enesetunne päris hea. Oksendasin õnneks ainult ühe korra, seega üsna leebe oksetõbi mu jaoks. Lapsed pidavatki tihedamini oksendama.
Reedel helistasin arstile ka, et veenduda, kas oleme piisavalt teinud ja kindel olla, kas peame preiliga ehk kuhugi minema, sest sõi ju vähe jms, et miskeid puuduseid ei tekiks.
Mida arst soovitas teha(kehtivad lastele ja täiskasvanutele):
- Väga oluline on kohe hakata tarvitama probiootikume ja teha 10-päevane kuur. Jah, isegi oksendamise korral, kuigi mulle see nii loogiline ei tundunud ja ma seda kohe esimesest päevast ei kasutanud, aga peale arsti sõnu küll.
- Esimesel kohal on vedeliku tarbimine. Väikelaste puhul on oht veetustumisele(vedelikupuudus), seega palju oksendades või vesise kõhuga, tuleb jälgida, et laps joob tihti, aga väikesed kogused. Parimateks jookideks on vesi(soovitatud ka keedetud vett, sest nö pehmem ja maole kergem, kui toores vesi) ja kummelitee.
- Eriti oluline seoses veejoomisega! Kohe peale oksendamist ei tohi juua. Võib ainult suud loputada. Miks? Maos on veel spasmid ja magu on ärritatud, seega vett juues on suur oht kohe uuesti oksendada. Juua pakkuda ca pool tundi peale oksendamist ning siis ka teelusikatäis, iga 5 minuti tagant. Öösel muidugi on see raske, sest laps teeb kõike enam-vähem läbi une. Preili jõi oma pudelist mitu lonksu ja mitu korda öö jooksul.
- Mineraalide kao kompenseerimiseks osta apteegist lahustuvat mineraalide pulbrit, miski banaanimaitseline pidi olema. Me jäime hetkel ilma, sest otsas ja alles juuli alguses pidi juurde tulema.
- Selle asemel ütles arst, et võib juua ka gaasita mineraalvett. Pulbrilahuses on küll mineraalide kogused suuremad, aga vesi sobib samuti. Eks see sõltub, kuidas laps üleüldiselt haiguse ajal sööb ja joob ning milline olekult on. Kindlasti pea nõu oma arstiga.
- Süüa tuleks kergeid, mitterasvaseid ega suhkrurikkaid asju. Head on kuivikud, röstsai, riisipuder, kissell, banaan. Tavaliselt alguses isu pole ja see on ok. Jooma aga peab, kasvõi lusika haaval. Kamapallid maitsesid ka preilile haiguse ajal.
- Süüa EI TOHI piimatooteid! Mitte üheski vormis! Interneeduses väidab küll üks perearst, et keefir on hea toiduvalik. Oma kogemuse põhjal ning arsti sõnul tuleks seda siiski 100% vältida. Võib olla täiskasvanutele sobib? Ma ei julgeks proovidagi. Piimavalk pidi viirusele heaks toiduks olema.
- Üleüldiselt jälgida lapse olekut ja veelkord- juua, juua, juua!
Tänaseks on vist tõbi meie juurest lahkunud, ptui ptui ptui.